Naistepäeva streik tuleb üha lähemale ning arvatakse, et tööseisakust võtab osa üle 20 tuhande inimese. Seda on rohkem kui Viljandis inimesi ja pool Pärnut – päris palju.
Ma sooviksin ka protesteerida – väga sooviksin, kuid seda 259 000 euro kulutamise tasuta ühistranspordi küsitluse vastu Tallinnas.
Minu maksuraha läheb küll Tartusse ja justkui võiksin öelda, et Keskerakonna poolt laristatav pole minu raha ja tallinlased on ise sellise võimu valinud, kuid nii ei saa. On lihtsalt ajuvaba raisata vanas rahas üle nelja miljoni krooni küsitluse peale, mille vastus on lapselegi ette teada.
Mind ei häiri niivõrd mõte, et selle raha eest saaks praegu palju teisi asju korda teha, vaid et see raha võetakse reservfondist ja justkui tulevaste kriiside ja hädajuhtumite lahendamise arvelt.
Ma ei imesta, et tänavad on täitunud taas roheliste plakatitega ja ma ei imestaks kui seda kampaaniat korraldab üks kindel reklaamifirma, kes aeg-ajalt linna üle kallab teiste roheliste plakatitega. Ma ei imesta Tallinna linnavõimu käitumises enam mitte millegi üle ja see ongi kõige masendavam.
Kui mõelda, et järgmistel kohalikel valimistel võib sellise küsitluse tellija koguda jällegi ligi 40 000 häält, siis ega Tallinna elanikuks registreerimise peale ma küll niipea ei mõtle.
03 märts 2012
02 märts 2012
Langetame ka kandideerimise piirvanust
Eile avaldati justiitsministeeriumi analüüs valimisea langetamise kohta. Kõigepealt ütlen ära, et toetan igati valimisea langetamist 16 eluaastani, kuid lisaks võiks kaaluda ka valimistel kandideerimise piirvanuse langetamist KOV valimistel 16 eluaastani ning Riigikogu valimistel 18 eluaastani. Kohe seletan miks:
1. Õigus valida ja olla valitud on inimese üks põhiõigustest. Tahame seda tunnistada või ei taha, aga uuringud kinnitavad, et 21. sajandi 16 aastane on palju täiskasvanulikum kui samaealine pool sajandit tagasi. Varasem areng toimub nii füüsiliselt kui ka elukogemuste omandamises. Seetõttu usun, et inimese küpseks kuulutamisel on 18 aasta kriteerium iganenud ja see tuleks alandada 16 eluaastani.
2. Me lubame istuda 16 aastasel autorooli ning vastutada enda ja kaasreisijate elude eest. Me lubame 16 aastasel noorel täiskohaga tööd teha ja makse maksta. Miks ei võiks siis noor valida kellele ta makse maksab ning kuuludes ise esinduskogusse otsustada mida tema rahaga tehakse?
3. Noore kandideerimine ja valituks osutumise korral saavad noored esindaja kellega nad ennast samastavad. Seeläbi tõuseb ka noorte teadlikus ühiskonnas toimiva vastu kuna info liigub kõige paremini just noorelt-noorele.
4. Riigikogusse kandideerimisea langetamine 18 eluaastani ei ole maailmas pretsedent vaid pigem traditsioon. Vaid mõnede näidetena võiks välja tuua vanad demokraatiad nagu Austraalia, Kanada, Saksamaa ja Taani, kus parlamenti saab kandideerida juba 18 aastane. Seetõttu leian, et eriti just meie väikeses ühiskonnas ei tohiks me piirata andekate noorte kandideerimist Riigikogusse.
1. Õigus valida ja olla valitud on inimese üks põhiõigustest. Tahame seda tunnistada või ei taha, aga uuringud kinnitavad, et 21. sajandi 16 aastane on palju täiskasvanulikum kui samaealine pool sajandit tagasi. Varasem areng toimub nii füüsiliselt kui ka elukogemuste omandamises. Seetõttu usun, et inimese küpseks kuulutamisel on 18 aasta kriteerium iganenud ja see tuleks alandada 16 eluaastani.
2. Me lubame istuda 16 aastasel autorooli ning vastutada enda ja kaasreisijate elude eest. Me lubame 16 aastasel noorel täiskohaga tööd teha ja makse maksta. Miks ei võiks siis noor valida kellele ta makse maksab ning kuuludes ise esinduskogusse otsustada mida tema rahaga tehakse?
3. Noore kandideerimine ja valituks osutumise korral saavad noored esindaja kellega nad ennast samastavad. Seeläbi tõuseb ka noorte teadlikus ühiskonnas toimiva vastu kuna info liigub kõige paremini just noorelt-noorele.
4. Riigikogusse kandideerimisea langetamine 18 eluaastani ei ole maailmas pretsedent vaid pigem traditsioon. Vaid mõnede näidetena võiks välja tuua vanad demokraatiad nagu Austraalia, Kanada, Saksamaa ja Taani, kus parlamenti saab kandideerida juba 18 aastane. Seetõttu leian, et eriti just meie väikeses ühiskonnas ei tohiks me piirata andekate noorte kandideerimist Riigikogusse.
01 märts 2012
Väikeparteide saatus on suurematega ühinemine?
Viimasel nädalal on meedias ilmunud uudised erakondade flirtimisest ja ühiste koostööpunktide otsimisest. 2013 aasta KOV valimisteni on jäänud poolteist aastat ning erakonnad teevad nendeks juba ettevalmistustöid. Ehkki Roheliste esimees Aleksander Laane nimetas ühinemise üle spekuleerimist absurdseks, siis roheliste liikmeskonna arenguid vaadates võib ühinemine suurema erakonnaga olla rohelistele lähitulevikus ainuvõimalik ellujäämise tee
Jaanuaris avaldasin Postimehe AK lisas ülevaate erakondade liikmeskondade suurusest. Roheliste liikmete arv küündis käesoleva aasta alguses natukene üle 1300 liikme ehk erakonnal on hetkel sama palju liikmeid kui asutamise aegadel 2006 aastal. Samas 2009 aastal kuulus erakonda üle 1600 inimese ning sestsaadik on toimunud stabiilne liikmete äravool. Seetõttu ei ole imeks pandav, et rohelised otsivad uusi strateegiaid, kuidas ellu jääda ning partei liidritele on kindlasti kasulikum koos parteiga ühineda kellegi teisega kui viimase mehena laevas 1000 liikme miinimumist alla vajuda.
Vasakpartei ja Keskerakonna koostöös võib näha rohkem strateegilist mõtlemist kui erakondade ühinemist liikmeskonna kahanemise tõttu. Vasakpartei on Rahvaliidu järel suurim parlamendiväline erakond ca 2100 liikmega ning ehkki 2003 aasta alguses oli neil üle 2600 liikme, ei ole olnud langus niivõrd radikaalne, et parteid ähvardaks likvideerimise oht.
Samas on Vasakpartei valimistel ääretult kehvasti esinenud. Viimastel Riigikogu valimistel nad ei osalenud ja 2007 aasta parlamendi valimistel kogusid nad ainult 0,1 protsendi valijate toetuse, ehk 607 inimese hääle, mis oli neli korda väiksem kui partei enda liikmete arv. Seetõttu ei pea olema suur selgeltnägija, et KOV valimisi silmas pidades arvestavad vasakpartei liidrid, et Keskerakonna nimekirjas kandideerides on kergem kohalikesse volikogudesse pääseda.
Jaanuaris avaldasin Postimehe AK lisas ülevaate erakondade liikmeskondade suurusest. Roheliste liikmete arv küündis käesoleva aasta alguses natukene üle 1300 liikme ehk erakonnal on hetkel sama palju liikmeid kui asutamise aegadel 2006 aastal. Samas 2009 aastal kuulus erakonda üle 1600 inimese ning sestsaadik on toimunud stabiilne liikmete äravool. Seetõttu ei ole imeks pandav, et rohelised otsivad uusi strateegiaid, kuidas ellu jääda ning partei liidritele on kindlasti kasulikum koos parteiga ühineda kellegi teisega kui viimase mehena laevas 1000 liikme miinimumist alla vajuda.
Vasakpartei ja Keskerakonna koostöös võib näha rohkem strateegilist mõtlemist kui erakondade ühinemist liikmeskonna kahanemise tõttu. Vasakpartei on Rahvaliidu järel suurim parlamendiväline erakond ca 2100 liikmega ning ehkki 2003 aasta alguses oli neil üle 2600 liikme, ei ole olnud langus niivõrd radikaalne, et parteid ähvardaks likvideerimise oht.
Samas on Vasakpartei valimistel ääretult kehvasti esinenud. Viimastel Riigikogu valimistel nad ei osalenud ja 2007 aasta parlamendi valimistel kogusid nad ainult 0,1 protsendi valijate toetuse, ehk 607 inimese hääle, mis oli neli korda väiksem kui partei enda liikmete arv. Seetõttu ei pea olema suur selgeltnägija, et KOV valimisi silmas pidades arvestavad vasakpartei liidrid, et Keskerakonna nimekirjas kandideerides on kergem kohalikesse volikogudesse pääseda.
Mõtleme Valjult
Head sõbrad
Sõites vabariigi aastapäeva hommikul täistunni ekspressiga Tallinnast Tartusse, tundsin, et sooviks mõned tagasihoidlikud mõtteid kirja panna ning neid ka teistega arutada. Ajalehte ei söandanud kirjutada ja Facebooki staatuse uuenduse jaoks mõeldud ruum tundus liiga väike, mistõttu otsustasin luua uue ajaveebi.
Mõtleme Valjult keskkond ei ole mõeldud ainult minule kirjutamiseks, siia on oodatud oma mõtteid avaldama ka kõik teised ja seda nii kommentaaride kui ka pikemate lugudega. Erimeelsused siinses blogis on täiesti lubatud ja vägagi soovitatavad. Vaidluses peitub ju tõde!
Peamisteks tekstide avaldamise kriteeriumiteks on ideede konstruktiivsus, viisakas kõnepruuk ning moto „Ära mine isiklikuks, ega võta isiklikult!“
Oma pikemaid ideid ja arvamusi, mis kommentaarideks ei sobi, saab esialgu saata mulle aadressile priitkallakas@gmail.com, kuid loodan peagi kaasautorluse siin keskkonnas palju mugavamaks teha. Kõik soovitused teretulnud.
Sõites vabariigi aastapäeva hommikul täistunni ekspressiga Tallinnast Tartusse, tundsin, et sooviks mõned tagasihoidlikud mõtteid kirja panna ning neid ka teistega arutada. Ajalehte ei söandanud kirjutada ja Facebooki staatuse uuenduse jaoks mõeldud ruum tundus liiga väike, mistõttu otsustasin luua uue ajaveebi.
Mõtleme Valjult keskkond ei ole mõeldud ainult minule kirjutamiseks, siia on oodatud oma mõtteid avaldama ka kõik teised ja seda nii kommentaaride kui ka pikemate lugudega. Erimeelsused siinses blogis on täiesti lubatud ja vägagi soovitatavad. Vaidluses peitub ju tõde!
Peamisteks tekstide avaldamise kriteeriumiteks on ideede konstruktiivsus, viisakas kõnepruuk ning moto „Ära mine isiklikuks, ega võta isiklikult!“
Oma pikemaid ideid ja arvamusi, mis kommentaarideks ei sobi, saab esialgu saata mulle aadressile priitkallakas@gmail.com, kuid loodan peagi kaasautorluse siin keskkonnas palju mugavamaks teha. Kõik soovitused teretulnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)